Loomulikult kõige maitsvamad, aromaatsemad ja tervislikumad on kõik viljad küpsete ja värsketena, kuid kahjuks seda aega on suht üürike. Kuidas siis saaks säilitada marju ja köögivilju pikemaks ajaks?
Kõiki toiduaineid tuleks üldiselt hoida pimedas, peamiselt otsese päikesevalguse eest, sest päikesevalgus mõjub rasvadele – nad rääsuvad. Sama lugu on toiduainetega, mis sisaldavad palju rasva. Päikesevalgus hävitab ka toidus sisalduvaid vitamiine.
Marjade kuivatamine üks vanemaid säilitusviise. Juba vanasti kuivatati puuvilju, marju, seeni ja ravimtaimi, et saaks ületalve säilitada. Kuna tulemuslik kuivatamine vajas vanasti päris palju teadmisi, siis oli see korralik ettevõtmine. Seda peab õppima ja teadma. Kuivatatud köögiviljad võivad säilida küll aastaid, kuid kuivatamisel hävib neis leiduv C-vitamiin ja väheneb ka teiste vitamiinide sisaldus. Samuti võib kuivatades kaduda kuni 50% toitainetest. Ka erinevad lõpptulemuse välimus ja maitse värskest tootest, kuivatatud viljad on üldiselt krimpsus, nätsked ja ei sobi kaunistamiseks.
Kuivatatud toodetel on üldjuhul vähenenud maht, tekstuur on muutunud kõvemaks ja enamus lenduvaid komponente on kadunud. Mõned soojustundlikud materjalid on degenereerunud ja mõned ained on isegi oksüdeerunud. Seetõttu on kuivatatud toote omadused oluliselt erinevad võrreldes enne kuivatamist.
Marju ja puuvilju saab edukalt sügavkülma panna ja seda hiljem üles soojendada. Toidu külmutamine on üks levinumaid säilitamise viise, mis aeglustab toidu riknemist. Selleks, et sügavkülmikus säilitada peab temperatuur olema vähemalt -18 – 10C. Toiduainete toiteväärtus säilib seda paremini, mida madalam on temperatuur ja mida kiiremini külmutamine toimub. Kodus kasutatavates külmikutes toimub külmutamine temperatuuril -18°C, tööstuslikul külmutamisel on temperatuur -30 kuni -40°C. Marjad ja seened säilivad sügavkülmas kuni järgmise hooajani. Ära külmuta uuesti juba kord sügavkülmutatud ja sulanud toiduaineid. Bakterite kasv algab kohe, kui toiduaine on üles sulanud.
Sügavkülmutatud toidu maitseomadused ja struktuur muutuvad selles sisalduva vee (jääkristallide) tõttu. Seepärast on sulanud sügavkülmutatuid marjad lötsid ning ei sobi maiustuste kaunistamiseks.
Samas tuleb tähele panna, et kui toitained on sügavkülmikus juba pikemat aega ja pakend ei ole õhukindlat suletud, tuleb toitude külge spetsiifiline “külmkapi maitse”.
Näiteks kuivained saab ka vaakumpakendada, see pikendab oluliselt toidu säilivusaega. Sedasi pakendamisel pikeneb toidu säilivusaeg 3-5 korda. Vaakumpakendamise käigus imetakse toiduaine pakendist peaaegu, et kogu õhk välja. Selle tulemusena ei ole toiduaines olevatel bakteritel enam piisavalt hapnikku tegutsemiseks ja toiduaine riknemine peatub. Samas tuleb meeles pidada, et toiduainete vananemine ei peatu absoluutselt täielikult mitte kunagi ja toitu ei saa säilitada igavesti. Kuivained – jahud, kohvi, tee, pähklid, küpsised, makaronid ja riis säilivad toatemperatuuril, kuivalt hoides, kuni 120 päeva, kuid vaakumpakendatult säilivad kõik nimetatud toiduained 360 päeva.
Soolamine on väga vana toidusäilitamise viise, sellega saab enamasti säilitada liha, kala, köögivilju, ja seeni.
Soolamise efekt põhineb sellel, et teatud kontsentratsioonis muudab keedusool soolatavad toiduained veevaesemaks (rakkudest tõmmatakse vesi välja). Tulemuseks on nn. füsioloogiliselt kuiv keskkond, kus enamik mikroobe kas ei saa areneda või hukkuvad. Keedusool vähendab ka valke lagundavate ensüümide aktiivsust.
Soolamine on toiduainete konserveerimine toimub naatriumkloriidi (NaCl) ehk keedusoolaga. Seda lisatakse toiduainetele tahkel või vedelal kujul. Kuid tervisele kasulikumaks soovitatakse kasutada peamiselt mineraalsete lisanditega jämesoola, sest jämesoolas on ka teisi organismile vajalikke keemilisi elemente, näiteks kaaliumi ja magneesiumi.
Keedusoola komponendid naatrium ja kloor on küll inimese elutegevuses hädavajalikud, kuid ülemäärane keedusoola tarbimine on kahjulik. Sool on hüpertooniat soodustav tegur. On tõestatud seos soola liigtarbimise ja kõrgenenud vererõhu vahel. Liigne keedusool koormab ka neerusid, mis peavad soola kehast väljutama.
Kuid soolatud toiduained kaotavad palju oma toiteväärtust, sest soolvette eraldub palju toitaineid.
Peamiselt kupatatakse seeni. Kupatamisel lastakse külma vette pandud kupatamist vajavad toiduained korra keema, misjärel kupatusvesi ära kallatakse. Kupatamise eesmärgist olenevalt võib protsessi paar korda korrata.
Kupatamise protsessi eesmärk on mürgiste või mõru maitsega seente söögikõlblikuks muutmine. Seeneliigist olenevalt tehakse seda ühe või mitme veega. Mahedamaitselisi seeni kupatatakse lühemat aega, samas tugevama viljalihaga ja mõru maitsega seeni kupatatakse pikemalt. Iga järjekordne kupatusvesi kallatakse ära, sest sinna kogunevad kupatamisel seentest vabanevad mürkained.
Moosid, džemmid, kissellid, keedised kõike neid valmistatakse üldiselt keetmise ehk kuumtöötlemise teel mis jätavad alles vaid 40% toitaineid, kadunud on kõik vitamiinid. Kuumuse tõttu kaotab toit enamuse toitainetest, originaalsest maitsest, tekstuurist ja lõhnast.
Marineerimiseks nimetatakse liha, kala või köögi- ja aedviljade maitsestamist ning laagerdamist (mõnest tunnist kuni paari päevani) erinevate maitseainete, õlide, äädikate, tsitruliste või kastmete abil.
Samas tuntakse marineerimist aga ka ühe võimalusena, kuidas toiduaineid pikemaajaliselt säilitada. Kui kiirmarineerimist kasutatakse põhiliselt liha ning kala puhul, siis viljade puhul on kasutusel enamasti pikemaajaline marinaad.
Kõigepealt destilleeritakse purgid keeva veega. Seejärel asetatakse marineeritavad toiduained purki, ja kallatakse üle marinaadiga ning anuma kaas suletakse õhukindlalt.
Kuna konserveerimises kasutatakse kuumutamist, siis konserveeritud toidus on paljud toitained kadunud. Järele on jäänud umbes 40% toitaineid, samuti muutub konserveeritud toidu maitse eelneva kuumutamise ja lisatud maitsetaimede tõttu.
Külmkuivatamine ehk ka kui lüofiliseerimine, on jää eemaldamine sublimatsiooni teel ja seotud veemolekulide eemaldamine vaakumi abil. Külmkuivatada saab praktiliselt kõiki toiduaineid. Külmkuivatamise käigus külmutatakse toidu rõhku vähendades ja soojust lisades, et toidus olev külmunud vesi saaks sublimeeruda. Kuna toimingu temperatuur jääb alla 40 °C, nimetatakse külmkuivatatud toitu toortoiduks.
Üks viis on ka erinevate kemikaalide kasutamine, mis tapavad kõik bakterid toidus ja samas hävitavad ka mineraalid, vitamiinid ja toiteväärtuse, ning hiljem mürgitavad ka toitude tarbijat. See on suurtööstuse toitude säilitamine säilitusainetega, millest me siin pikemalt ei peatu. Kuna see ei ole ju tervislik!
Jaga sõbraga:
Tahad olla kursis Berryshopi parimate pakkumistega? Kliki nupule ja pane ennast kirja!
Parima kasutajakogemuse pakkumiseks kasutame kodulehel küpsiseid (ingl cookie).
Küpsised on vajalikud veebisaidi korrektseks töötamiseks ning kasutamise analüüsimiseks. Teeme seda selleks, et parandada sirvimiskogemust ja näidata (mitte)isikupärastatud reklaame.
Nende tehnoloogiatega nõustumine võimaldab meil töödelda selliseid andmeid nagu sirvimiskäitumine või unikaalsed ID-d sellel saidil. Nõusoleku andmata jätmine või nõusoleku tühistamine võib mõjutada teatud funktsioone negatiivselt.